Sel ajal, kui korralikud inimesed ööl vasta pühapäeva rahuliste rasket und magasid, hiilisid pimeduse varjus Aegnale valgustkartvate kavatsustega tegelased. Vaikselt nagu vargad valgusid nad saarele, tikud taskus sügelemas. Luusisid seal ringi ja otsisid omale ohvrit, kuni viimaks langes valik vanale Tarbeklaasi puhkemajale. Ja selle nad panidki kell pool neli öösel põlema, peitudes ise põõsaisse oma pahateo vilju vaatlema.

Õnneks on nii, et kus tegijaid – seal nägijaid ja nõnda kõlistas üks tähelepanelik inimene häirekeskusesse ja andis teada, et sadama ja Flora vahelisel alal on näha tuld. Info anti edasi valvajatele ja peagi suundus Flora poole jalgsipatrull, varustatud suurepärase esmase tulekustutusvahendiga – kilekotiga.Õnnetuseks otsisid tublid päästjad rannast lõket, nagu see just eelmisel päeval Karnapi rannas olnud oli. No kes see osanukski selle peale tulla, et keegi kurinahk võiks lausa maja põlema panna. Lõket aga polnud, nõnda kantigi Flora juures häirekeskusele ette ja asuti koduteele – ekslik väljakutse.

Kuid peatselt saabus häirekast teade, et tuld on jätkuvasti näha, see põleb miski kivimaja juures, majaseingi hakkab tuld võtma. Lähimaks kivimajaks oli nüüd Talneeme helgiheitja kuur ning sinna jooksimegi – aga põlemist ei leidnud. Jäi veel üks kivimaja sadama ja Flora vahel – Kalavälja 2 – lidusime nüüd sinna.

Kohale jõudes leidsime pisukese lõkkekese mahajäetud maja trepi pealt. Ühtegi hingelist polnud näha ja punasest tellisest sein ka ei paistnud väga tuld võtvat. Totud sellid need süütajad, ega siis kivid ei põle, mõtlesin endamisi ja saatsin Magnuse kilekotiga vett tooma. Korraga aga lahvatas leek hiigelsuureks ja kargas räästasse. Vist olid kurikaelad pudeli bensiini lõkkesse pistnud. Nüüd läks kiireks. Õnneks olin juba varemalt andnud Enele korralduse ATV lahti pakkida ja sõiduvalmis olla, nüüd siis saatsin ta sadamasillale ning läkitasin ka Magnuse appi Otterit paigaldama. Peale väikest lisaluuret siirdusin isegi sadamasse, megafoniga käigu pealt sireeni andes ja Marko ning Dagi jalule ajades.

Peagi oli Otter paadisillal ja ATV sõitis sündmuskoha poole, laotades enda järele 77mm voolikuliini. Ühte otsa pandi pump põrisema, teise otsa tehti tööliin, aga vett ei tulnud sealt mitte. Ei tulnud ega saanudki tulla, sest süütajad-sindrid olid paadisilla ümber vee paksult vinskeid vetikaid täis külinud, nõnda et vaene Otter-pump end hingetuks imes. Vett seega polnud ja tuli aina kasvas. Suures hädas jooksis Marko tsinkplekkpangega tulekahjukohale, et maja kõrval asuvast tiigikesest vett tulle uhada, aga ei olnud sellest kasu miskit. Kuna ma esiti ei osanud sellist nurjatut vetikatrikki läbi näha, siis kahtlustasin Otterit saamatuses ja käskisin kärmelt ujupump vette lasta, samas igaks juhuks häirekeskuselt ka täiendavaid abijõudusid tellides.

Siis aga juhtus ime! Tubli Otter hammustas vaenuliku vetikapuntra läbi ja kukkus vett viskama nagu oleks kuri kannul. Vett tulvas sellise jõuga, et juba paari minuti pärast oli leegitsev maja kustutatud, seega tulekahju likvideeritud ja väljasaadetud abijõud said koju tagasi pöörduda. Viimast tegime meiegi.

Nähes oma kurjade kavatsuste untsuminekut, ronisid põõsaist välja ka kaabakad majasüütajad. Oma tumeda südametunnistuse rahustamiseks kostitasid meid siis kuuma kisselli, mustikakoogi ja shokolaadiga. Tegemist oli taaskord õppusega.

Postitas Orm

Nii kui hommikul raadiojaama sisse lülisime, võis sealt kuulda lugu, kuidas Lilleküla päästajd kellegi mingist august välja õngitsesid, vist kuskil Veskimetsa kandis. Aga oot oot, eks ole Aegnagi täis igasugu kahtlaseid auke ja muidu kukkumise kohti, mistõttu peaksime me ka natukene lihtsamat nööripäästet harjutama. Mõeldud-tehtud: otsisime kõik nööri moodi asjad välja - tuletõrjenöör ja sinine köis ATV-l, päästenööri vihk tööriistaruumis ning viskeliini nöör, ja harjutasime igasugu sõlmi ja pusasid seasõrast Abalakovi vööni. Pärastlõunal siis praktiline osa Loodusmajas. Lammutasime männi otsas sinna poisikeste poolt ehitatud lauajuppidest, eterniidist ja muust sodist ehitatud kaadervärgi, kasutades köit ja erinevaid sõlmi nii julgestuseks, tööriistade tõstmiseks, kolu allalaskmiseks ja lõpuks ka laskumiseks.

Postitas Orm

23. juulil randus Karnapi rannas salaja vabatahtlik päästerühmlane Kalle (37), eesmärgiga korraldada omapäi väike õppus valvesolevale vahetusele. Hiilides oma kahtlaste mõtetega mahajäetud hoone Karnapi tee 6 poole, puges Kalle ühe üle tee langenud kuuse alt läbi, misjuures aga ebastabiilne puu talle raskesti peale vajus. Ütleb ju vanasõnagi, et kes teisele auku kaevab, sellele puu peale kukub.

Suure vaevaga õnnestus vaesel mehel taskust mobiiltelefon õngitseda ja sellega Aegna valvetelefonile kõlistada. Nagu üks teine vanarahva tarkus ütleb - kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Otsekohe startisidki Sadamamajast Orm ja Jaan-Magnus jalgrataste ja esmaabikotiga sündmuskohale ja olid mõne minutiga platsis.

Luure käigus selgus, et Kalle oli selili tihedate kuuseokste all, mis kõhupiirkonda muljusid, vigastada oli saanud ka vasak käsi. Kannatanu oli teadvusel ja kontaktne, kuid võis karta nii selgroo kui siseorganite vigastusi. Sellal kui Orm sidus kinni veritseva käehaava, tõi Jaan-Magnus koos Enega sündmuskohale ATV koos käsisaagide, mootorsae ja kanderaamidega. Esmalt tehti kindlaks, millistele okstele jurakas kuusetüvi toetub, seejärel asuti eemaldama nö mittekandvaid oksi. Kannatanu vahetus läheduses kasutati käsisaagi, kaugemad oksad saeti ära mootorsaega, nii et osterägasse tekkis kena tee. Vabastatud kannatanu võeti kühvelraami kasutades puutüve alt välja, tassiti sadamasse ja anti üle kiirabile.

Järgmisena vabastati tõkkest kinnistu juurdesõidutee, saagides kuusest välja ca 2,5 m jupi ja puhastades tee okstest.

Postitas Orm

21. juuli hommikul tegid lastelaagri poisid Loodusmaja välikaminasse suurema tule kui sinna ära mahtus, nõnda et tuleleek uhkesti kaminasuust välja käis ja plastist varikatus tuld võttis. Loodusmaja perenaine Luule kõlistas kärmesti vapratele vabapäästjatele. Kõigepealt kihutas kohale välejalgne Harles, kes tegi luure, avas kustutusvee reservuaari luugi ja lülis välja varikatuse elektri. Peagi saabusid ka Ene ja Orm ATVga, Otter seati kaevu manu põrisema ning maja poole rühkivad leegid suruti armutult maha. Järgnes veel pool tundi järelkustutust teleskoopredelilt ning viimase piisa lisas äkiline vihmahoog. Tegemist oli õppusega.

Postitas Orm

Viimased päevad saarel on olnud rahulikud - nagu Juku kaptengi korduvalt ütles, siis inimesed liiguvad saarele koos päikesepaiste ja sooja ilmaga. Eile küll oli mõlemat, aga meie õnneks kujunes sellest peaaegu turistivaba päev. Kuid eelmised päevad olid jahedamad ning inimesed pagesid mandrile. Viimased patrullringid on veninud üsna pikaks, kuna Aegnal on lisaks metsmaasikatele valmis saanud ka mustikad. Täiesti kohutavalt hea kisselli sai neist.

Et elu liiga ilus ei tunduks, siis sääski on siin tohutult. Eriti segavaks faktoriks saavad nad mustikate korjamisel, kui pilv on peakohal ning suu ning silmad tüütuid lendavaid objekte täis. Januseid jääknähtudega noormehi tatsas siin ka esmaspäeval enne õhtuse laeva väljumist päris mitmeid. Meil hakkas vaesekestest kahju ning klaasi veega sai neid ikka kostitatud. Suitsu ja tikke küsitakse ka. Kummaline soov - küsida tulekustutajatelt süütamiseks materjali :).

Valves võib osutuda vajalikuks ka jaapani keele oskus. Vähemalt üks turist oli küll ääretult pettunud, kui kuulis, et meil polegi tema emakeeles voldikuid jagada ning ammugi, et me seda keelt sõnagi ei räägi.

Postitas Helen

Kui tartlased Ene ja Tarmo esmaspäeva hommikul saarele lähenesid, paistis juba eemalt üllatuskülaline - kai ääres peesitas koduselt Emajõelt tuntud lodi Jõmmu.

Kaugelt tulnud külalised (lodi naases just enne laulupeo avamist Novgorodist rahvusvahelistelt hansapäevadelt; mereseiklusi loe http://lodjamereblogi.blogspot.com/, tausta http://lodi.ee/) olid alustanud koduteed Tartusse ja ööbinud Aegna sadamas. Mõnusat tõrvalõhna levitav ajalooline laev seisis sadamas kõige kuumema tunnini, seni aga aeti lodja kõrval juttu (Vene)maast, merest ja lodja ehitusest endast.

Teisipävane inimeste vähesust ja vihmast ilma ära kasutades katsusime järgi kõik pumbad ja muud edevad mootor-vahendid. Hea on nentida, et heaperemehelik suhtumine meie töövahenditesse lubab loota parimat reageerimist!

Külma ja vihma tõttu muretsesime siin pisut põhjarannas telkivate laste pärast, kuid õhtuks vaibunud vihm ja mõistlikust suunast puhunud tuul neid siiski sadamasse varjule ei ajanud. Lastelaager läks täna särasilmsena ja tervelt hommikusele Jukule uurides viimase hetkeni vabatahtliku töö ja Aegna elu kohta.

Postitas Tarmo

Elasid kord eit ja taat. Taadi nimi oli Ervin Kala ja eide nimi Mari Ploom. Ühel kenal päeval läksid eit ja taat Aegnale puhkama. Taat soovis hirmsasti minna kaema rannakaitsepatareisid. Eit pakkis taadile kaasa korvi kookide ja mahlajoogiga, palus taadil teel ettevaatlik olla ja keskpäevaks tagasi tulla. Eit ise jäi lõunaranda jalgu puhkama.
Teel patareidesse kohtas taat kurja siuga. Siug uuris taadi käest, kas too on hiljuti näinud puuraidureid. Niipea, kui taat kostis, et puuraidureid pole silmapiiril, pistis madu-uss taadi pintslisse. Kartes avastamist, maskeeris madu-uss end taadi punase kaabuga ja tõmbas end seejärel mõnusalt metsa-alla kerra. Kui päike oli juba kõrgele tõusnud ja taat ikka veel tagasi polnud, hakkas eide süda valutama. Rannas sibav siilike märkas murest murtud eidekest ja soovitas tal kirjatuviga abi kutsuda. Kibekähku kraapis eit kasetohutükile söega abipalve ja saatis selle kirjatuviga metsa taga kanajalgadega majas elavatele päästerühmlastele.

Päästerühmlased Mait, Krista, Kristi, Kadri ja Monika koos vahvate koerte Skippy, Thori, Brigitta ja Wandaga panid odrakaraski käest ja kappasid oma neljakabjaveolise hobusega sündmuskohale. Eidelt saadud info põhjal alustati taadi otsimist patareidest. Kaks kolmest patareist oli juba põhjalikult läbi kaetud, kui kirjatuvi tõi taadilt teate, et taat olla Lemmiku neemel. Kiiresti liikusid päästjad Lemmiku neemele ja jätkasid otsinguid sealt. Õige pea leidis koer Skippy Pardilõukast 300 meetrit lõunas põõsa all norskava taadiks maskeerunud madu-ussi.

Skippy: "taat, miks sul on kahvatu nahk, lillakad huuled, külm higi, nõrkustunne, janu ning kiire ja nõrk pulss?"
Madu-uss: "see on sellest, et ma pole ammu magusaid mahlaseid maasikaid söönud."
Skippy: "aga taat, miks sul nii suur suu on?"
"See on selleks, et ma saaks su ära süüa," ütles madu-uss ja tahtis Skippy nahka panna.
Samal hetkel aga jõudsid kohale ülejäänud päästerühmlased, kes said aru, et madu-uss on taadi ära söönud ja lõikasid madu-ussil kõhu lõhki ning taat pääses välja. Eide rõõm oli piiritu, ta andis igal päästerühmlasele suure šokolaadi ja igale koerale pika pai. Kurja madu-ussi võtsid päästerühmlased enda hoole alla, õnnelik eit ja taat läksid aga mandrile ja elavad seal õnnelikult tänase päevani.

Postitas Mait

PS. Tegelikult toimus esmaabiõppus, mille sisu oli küll pisut vähem proosalisem