Sel ajal, kui korralikud inimesed ööl vasta pühapäeva rahuliste rasket und magasid, hiilisid pimeduse varjus Aegnale valgustkartvate kavatsustega tegelased. Vaikselt nagu vargad valgusid nad saarele, tikud taskus sügelemas. Luusisid seal ringi ja otsisid omale ohvrit, kuni viimaks langes valik vanale Tarbeklaasi puhkemajale. Ja selle nad panidki kell pool neli öösel põlema, peitudes ise põõsaisse oma pahateo vilju vaatlema.

Õnneks on nii, et kus tegijaid – seal nägijaid ja nõnda kõlistas üks tähelepanelik inimene häirekeskusesse ja andis teada, et sadama ja Flora vahelisel alal on näha tuld. Info anti edasi valvajatele ja peagi suundus Flora poole jalgsipatrull, varustatud suurepärase esmase tulekustutusvahendiga – kilekotiga.Õnnetuseks otsisid tublid päästjad rannast lõket, nagu see just eelmisel päeval Karnapi rannas olnud oli. No kes see osanukski selle peale tulla, et keegi kurinahk võiks lausa maja põlema panna. Lõket aga polnud, nõnda kantigi Flora juures häirekeskusele ette ja asuti koduteele – ekslik väljakutse.

Kuid peatselt saabus häirekast teade, et tuld on jätkuvasti näha, see põleb miski kivimaja juures, majaseingi hakkab tuld võtma. Lähimaks kivimajaks oli nüüd Talneeme helgiheitja kuur ning sinna jooksimegi – aga põlemist ei leidnud. Jäi veel üks kivimaja sadama ja Flora vahel – Kalavälja 2 – lidusime nüüd sinna.

Kohale jõudes leidsime pisukese lõkkekese mahajäetud maja trepi pealt. Ühtegi hingelist polnud näha ja punasest tellisest sein ka ei paistnud väga tuld võtvat. Totud sellid need süütajad, ega siis kivid ei põle, mõtlesin endamisi ja saatsin Magnuse kilekotiga vett tooma. Korraga aga lahvatas leek hiigelsuureks ja kargas räästasse. Vist olid kurikaelad pudeli bensiini lõkkesse pistnud. Nüüd läks kiireks. Õnneks olin juba varemalt andnud Enele korralduse ATV lahti pakkida ja sõiduvalmis olla, nüüd siis saatsin ta sadamasillale ning läkitasin ka Magnuse appi Otterit paigaldama. Peale väikest lisaluuret siirdusin isegi sadamasse, megafoniga käigu pealt sireeni andes ja Marko ning Dagi jalule ajades.

Peagi oli Otter paadisillal ja ATV sõitis sündmuskoha poole, laotades enda järele 77mm voolikuliini. Ühte otsa pandi pump põrisema, teise otsa tehti tööliin, aga vett ei tulnud sealt mitte. Ei tulnud ega saanudki tulla, sest süütajad-sindrid olid paadisilla ümber vee paksult vinskeid vetikaid täis külinud, nõnda et vaene Otter-pump end hingetuks imes. Vett seega polnud ja tuli aina kasvas. Suures hädas jooksis Marko tsinkplekkpangega tulekahjukohale, et maja kõrval asuvast tiigikesest vett tulle uhada, aga ei olnud sellest kasu miskit. Kuna ma esiti ei osanud sellist nurjatut vetikatrikki läbi näha, siis kahtlustasin Otterit saamatuses ja käskisin kärmelt ujupump vette lasta, samas igaks juhuks häirekeskuselt ka täiendavaid abijõudusid tellides.

Siis aga juhtus ime! Tubli Otter hammustas vaenuliku vetikapuntra läbi ja kukkus vett viskama nagu oleks kuri kannul. Vett tulvas sellise jõuga, et juba paari minuti pärast oli leegitsev maja kustutatud, seega tulekahju likvideeritud ja väljasaadetud abijõud said koju tagasi pöörduda. Viimast tegime meiegi.

Nähes oma kurjade kavatsuste untsuminekut, ronisid põõsaist välja ka kaabakad majasüütajad. Oma tumeda südametunnistuse rahustamiseks kostitasid meid siis kuuma kisselli, mustikakoogi ja shokolaadiga. Tegemist oli taaskord õppusega.

Postitas Orm