Elasid kord eit ja taat. Taadi nimi oli Ervin Kala ja eide nimi Mari Ploom. Ühel kenal päeval läksid eit ja taat Aegnale puhkama. Taat soovis hirmsasti minna kaema rannakaitsepatareisid. Eit pakkis taadile kaasa korvi kookide ja mahlajoogiga, palus taadil teel ettevaatlik olla ja keskpäevaks tagasi tulla. Eit ise jäi lõunaranda jalgu puhkama.
Teel patareidesse kohtas taat kurja siuga. Siug uuris taadi käest, kas too on hiljuti näinud puuraidureid. Niipea, kui taat kostis, et puuraidureid pole silmapiiril, pistis madu-uss taadi pintslisse. Kartes avastamist, maskeeris madu-uss end taadi punase kaabuga ja tõmbas end seejärel mõnusalt metsa-alla kerra. Kui päike oli juba kõrgele tõusnud ja taat ikka veel tagasi polnud, hakkas eide süda valutama. Rannas sibav siilike märkas murest murtud eidekest ja soovitas tal kirjatuviga abi kutsuda. Kibekähku kraapis eit kasetohutükile söega abipalve ja saatis selle kirjatuviga metsa taga kanajalgadega majas elavatele päästerühmlastele.

Päästerühmlased Mait, Krista, Kristi, Kadri ja Monika koos vahvate koerte Skippy, Thori, Brigitta ja Wandaga panid odrakaraski käest ja kappasid oma neljakabjaveolise hobusega sündmuskohale. Eidelt saadud info põhjal alustati taadi otsimist patareidest. Kaks kolmest patareist oli juba põhjalikult läbi kaetud, kui kirjatuvi tõi taadilt teate, et taat olla Lemmiku neemel. Kiiresti liikusid päästjad Lemmiku neemele ja jätkasid otsinguid sealt. Õige pea leidis koer Skippy Pardilõukast 300 meetrit lõunas põõsa all norskava taadiks maskeerunud madu-ussi.

Skippy: "taat, miks sul on kahvatu nahk, lillakad huuled, külm higi, nõrkustunne, janu ning kiire ja nõrk pulss?"
Madu-uss: "see on sellest, et ma pole ammu magusaid mahlaseid maasikaid söönud."
Skippy: "aga taat, miks sul nii suur suu on?"
"See on selleks, et ma saaks su ära süüa," ütles madu-uss ja tahtis Skippy nahka panna.
Samal hetkel aga jõudsid kohale ülejäänud päästerühmlased, kes said aru, et madu-uss on taadi ära söönud ja lõikasid madu-ussil kõhu lõhki ning taat pääses välja. Eide rõõm oli piiritu, ta andis igal päästerühmlasele suure šokolaadi ja igale koerale pika pai. Kurja madu-ussi võtsid päästerühmlased enda hoole alla, õnnelik eit ja taat läksid aga mandrile ja elavad seal õnnelikult tänase päevani.

Postitas Mait

PS. Tegelikult toimus esmaabiõppus, mille sisu oli küll pisut vähem proosalisem