Meie esimesed Aegna tuleristsed

Muljed oma valvekorrast pani kirja Andres.

Oli mõnus juuni alguse laupäev. Päeva jooksul liikus saarele ja saarelt ära palju veesõidukeid ja ka inimesi, aga kõik oli olnud rahulik. Valvemeeskond oli just lõpetanud oma hilisõhtuse patrulli, kinnitamaks et elu saarel on endiselt rahulik ning otsustati edukat valvepäeva tähistada paari tüki koogi ja teetassikesega.

Valvajad Andres ja Kätlin said võtta just viimase ampsu kooki ja olid mõtetes valvepäeva lõpetamas, kui plaane katkestas valvetelefoni helin. Järgmise vahetuse valvaja, kel valvesse puutuvaid küsimusi küsida, see nüüd küll olla ei saa!? Nüüd on midagi lahti! Kriiskav helin tegi südame alt kõhedaks.
– “Aegna valve!”
– “Helistan majutuskohast. Meil on siin üks peahaavaga mees, äkki saate vaatama tulla, kas teda oleks vaja õmmelda?”
– “Kohe tuleme.”
Nüüd läheb päris asjaks, see pole enam õppus, meie päris esimene PÄRIS väljakutse! Vorm selga, esmaabipaun kaasa, ATV-le hääled sisse ja minek!

Sündmuskohal juhatati abiandjad kannatanu juurde. Majas oli arvukalt napsitanud tegelasi, kannatanu leiti alles kõige tagumisest toast. Meie patsient kurtis, et tal oli tekkinud teise meesterahvaga tüli ja too oli talle peksa andnud. Jutu tõestuseks oli ette näidata sinine silm ja 1,5 cm haav otsaesisel. Valvemeeskonna hinnangul tuli haavale teha julgelt vähemalt kaks õmblust ja otsustati välja kutsuda kiirabi. Abi saabunud, vaatas arst patsiendi üle, küsis täpsustavaid küsimusi krooniliste haiguste ja muu kohta ning kinnitas, et patsienti mandrile transportida polnud seekord tarvis. Saime veel korralduse mees hommikul üle vaadata.

Sündmuse läbi saime kinnitust, et oluline pole arvestus, kui mitu haava kinni seome või mitu elu päästame, vaid see, et tänu meie kohalolule saavad inimesed end kindlamini ja kaitstuna tunda. Oluline on turvatunne ja teadmine, et abi on lähedal.

This entry was posted in Blog and tagged . Bookmark the permalink.

Comments are closed.