Veeteemaline nädal Aegnal ehk peaaegu nagu Baywatch`is

Urve  valvenädal (5.-10. august) möödus seekord vee tähe all, sündmusterohke nädala muljetest saab lugeda allpool.

Teisipäeval oli Virgo valvevanemana võtnud oma südameasjaks meeskonnale meelde tuletada, kuidas vesi voolikusse saab. Olime Otteriga kail vee kätte saanud ja sättisime parasjagu ujuvpumpa paika kui raadiojaam nõudlikult end meelde tuletas:“ Aegna, Aegna, Keskus kutsub“. „Lõunarannas Aegna ja Kräsuli vahel on inimene paadist väljas abitus seisundis!“.

Ei olnud meil enam aega asju kokku panna, hüppasime ATVsse, kiire peatus maja ees, esmaabikott, viskeliinind ja see kummaline hobuserauakujuline päästerõngas kasti ja tuld! Kappasime tuhatnelja kannatanu suunas, joosta oli päris pikk maa ja kui kohale jõudsime, suutsin mina vaid hingeldada. Üsna kalda ligidal ulpis pooltühi kummipaat ja selle kõrval punases kuivülikonnas mees, kes hilisemal vaatlusel osutus Erikuks.

Virgo viipas mulle: „Sina lähed vette!“ Suutsin vaid mõelda „jess boss“, kangutasin tossud jalast, ajasin end bikiinide väele ja tegin kõik nii nagu Baywatchis nähtud. No või vähemal peaaegu kõik nii. Haarasin „hobuseraua“ kaenlasse ja kahlasin kannatanu suunas. Vesi oli vaevu üle põlve. Surusin hobuseraua umber kannatanu ning Virgo ja Silver hakkasid teda kalda poole tirima. See hobuseraud ei hoia aga kuidagi pead vee peal. Sättisin ja käänasin kannatanut kuni tal nina siiski vee peal püsis.

Üks asi oli mul eelmise korra kannatanu mängimisest meeles – termotekk on üks ütlemata mõnus asi, eriti kui ta õigesti peale panna. Seega oli termotekk esimene asi, mis mulle esmaabipaunast kätte tuli. Veidi hiljem palus Virgo ka pulssoksümeetrit. Silver tõi vahepeal ATVst kanderaami ning tõstsime kannatanu sellele. Virgo kandis kannatanud sadamasse transportimise plaani õppusekorraldajatele ette ja sellega oli see osa lõppenud. Kadunud oli aga poiss, kes olevat ka paadis olnud. Nimi Karut, pikkus – no see oli veidi segane, kandis päästevesti ja läks abi kutsuma. Hindamismeeskond aplodeeris, kui Virgo Karuti rohu seest kaldale kandis. Poiss oli leitud ja sellega sündmus läbi.

Mis hästi, mis halvasti? Kohale jõudsime kiiresti, veest päästevarustust kasutada oskasime, kannatanud sai veest välja ja teoreetiliselt ka sadamasse. Ka poiss leiti üsna ruttu. Rohkem oleks pidanud kuuluma, mida kannatanu rääkis, sest see tuimaks muutuv jalg jäi meil kuidagi tähelepanuta. Ja sellest, miks pärast õppust Aegnal vaid kaks töökorras raadiojaama oli, ajalugu vaikib.

Järgmisel päeval otsustasime ise järgi proovida, kuidas selle „hobuserauaga“ tegelikult kannatanut vee peal võimalik hoida on. Ja kui aus olla, siis päris selget vastust me ei saanud. Virgo ronis ise vette, sättis seda oranzi poolrõngast nii ja naa, aga kuidagi ei olnud hea. Selge on see, et päästetav peab enda päästmiseks olema piisaval tugev ja adekvaatne, et selle asjanduse abil veest välja tiritud saada. Kui keegi teab, kuidas sellega rõngaga ümber käia tuleb, siis öelge meile ka. Neljapäeval vastu reedet nautisime äikese korraldatud looduse vaatemängu, mis lõppes paduvihmaga ja meid vettinud kassipoegadeks muutis.

Reede õhtul oli Floras poissmeeste pidu. Kuigi sinnapoole suunduv seltskond tundus üsna mõistlik, otsustasime nad siiski ka öösel üle vaadata. Kella poole 12 ajal seadsimegi sammud sinnapoole. Olime mõned minutid kõndinud kui raadiojaam taaskord nõudlikult Aegnat kutsus. Seekord tundus olukord tõsisem olevat. Eerikneeme tipust loodes on alus madalikul, peal 12 inimest, kes võivad olla ohus. Välja on saadetud ka piirivalve kaater ja vabatahtlikud merepäästjad Viimsist. Selle info põhjal oli selge, et seekord õppuse tegu olla ei saa. Jooksuga majja tagasi, veepäästevahendid kaasa, lisaks hulk termotekke, esmaabipaun, taskulambid ja pehme kandraam. Käru ATVle taha ja madrats peale ning tuld!

Meie kohale jõudes lasti eemalt merelt taevasse punane rakett. Teine rakett põles pardal. Oli näha, et aluse mastid olid üsna viltu. Midagi täpsemat aru saada polnud kuna oli kottpime. Veidi aja pärast lähenes alusele piirivalve kaater ja tema kannul teine, ilmselt Viimsi vabatahtlike paat. Meil ei olnud teha muud kui tuledega moraalset toetust näidata ja rannas ringi vaadata, ega meri sinna midagi kandnud pole. Ei läinud kaua kui mõlemad appi tulnud alused lahkusid ning ka meie saime Häirekeskuselt loa lahkuda. Kõik inimesed viidi minema ning alus jäeti maha. Läksime koju tagasi ning uurisime mereliikluse kaardilt, mis alusega tegu – Blue Sirius. Meel kiskus kurvaks, minul isiklikult on selle üle saja aasta vana kuunariga seoses omad helged mälestused.

Järgmisel päeval läksime vaatama, kuidas asi päevavalgel paistab. Eerikneeme tippu jõudes oli üllatus suur. Kuunar oli liikunud põhja suunas ja asus sootuks teises kohas. Lained olid teda tugevasti liigutanud ning hommikuks korralikult karide otsa istutanud. Nii ta seal seisis, parras nukralt kreenis ja ootas oma päästmist.

Aitäh Virgole ja Silverile, kes selle tiheda ja vesise nädala meeldivaks muutsid.

This entry was posted in Blog and tagged . Bookmark the permalink.

Comments are closed.